Vabadus on mehele sama mis rahu naise jaoks ja vastupidi.

Selguse ja ebaselguse perioodid inimeste eludes vahelduvad olles teatud arenguastme loomulik protsess. Maailmas täna toimuv toob selle võimendatud kujul, teravalt esile ning meie ülesanne on selles pöörises mitte lasta iseennast ära kaotada.

Aasta tagasi märtsis alanud sündmustejada viib inimkonna uude arengutsüklisse. Uus arengutsükkel kollektiivselt tasandil tähendab seda, et iga inimene peab õppima oma elu eest ise vastutust võtma – mõtetes, sõnades, tegudes. See tähendab seda, et inimkond muutub mitu pügalat vaimsemaks.

Las kõik olla nii nagu see parasjagu on. Vastupanu läbi toimub vaid energiakadu. Hinga vabalt ja julgelt sisse ning õhka kõik usaldamatus endast välja, anna ennast kõrgema jõu kanda.

Tervendamine muudab inimesed taas selleks, kes nad algselt on olnud – omanäolisteks. See on tasakaalu kaotanud inimese jõudmine oma mõõdu juurde.

Vanematel peab olema oskus oma lapsed vabaks lasta ning lastel peab olema võime see vabadus välja kanda ja oma teed minna ehk oma eluülesannet täitma asuda.

Vanematel peab olema oskus oma lapsed vabaks lasta ning lastel peab olema võime see vabadus välja kanda ja oma teed minna ehk oma eluülesannet täitma asuda.

Vabaduseni ei jõuta väliste tingimuste muutmise kaudu, vaid ainult eneste sees. Selleks on vaja läbi minna "pimedast ööst".

Tihtilugu on vaja isikliku elu kriisi, et meie anded meile nähtavale tuleksid.

 

Valed vajadused tekitavad inimeses puuduse tunde. Me ei vaja tegelikult seda, mida arvame vajavat.

Läbi vastuvõttude joonistub välja kaks olulist nüanssi millega naised kõige enam kimpus on – kuidas jõuda usaldusse ning lasta lahti kontrollist.

Peaksime ära tundma, millest me oma otsustes lähtume. Kas me tunneme ennast selles otsuses ära? On see miskit, mida päriselt tahame?

Tee oma elu korda, see on igaühele jõukohane, ühteaegu nii õigus kui ka kohustus. Kõigepealt korrasta oma sisemaailm.

Me otsime finantsvabadust, väljendusvabadust, vabadust suhetes või suhtes, vabadust oma mõtetes ja ideoloogiates, seksuaalvabadust jne. Mitte ükski väline aspekt meile seda tegelikult ei anna, parimal juhul on see vaid kerge palsam hingele.

Lahti lastes solvumisest, kibedusest hinges petta saamisel, ebaõigluse tundest iseendas jõuame andestuseni.

Paljud inimesed on jõudnud punkti, kus nad on aastaid tegelenud justkui erinevate vaimsete praktikatega, samas edasijõudmine vaimses arengus tundub neile justkui kosmeetiline - midagi on elus teisiti, aga kusagil hingesopis on ka teadmine, et siin on veel midagi.

Ära takerdu tähtsusetutesse pisiasjadesse ja võta seda elu natukene kergemalt.