Allpool seitse mõtet, mida enda sees hoida kui sügis uksele koputab.

Olles kaotanud armastatud inimese, satume suuri väljakutseid nõudvasse olukorda igal olemise tasandil. Kahe inimese suhe on loonud ühise maailma, mis endisel viisil on nüüd lõppenud, kehaline koosolemine ei ole enam võimalik.

Aasta tagasi märtsis alanud sündmustejada viib inimkonna uude arengutsüklisse. Uus arengutsükkel kollektiivselt tasandil tähendab seda, et iga inimene peab õppima oma elu eest ise vastutust võtma – mõtetes, sõnades, tegudes. See tähendab seda, et inimkond muutub mitu pügalat vaimsemaks.

Me ei peaks vaatama tagasi, pigem tuleks meil ennast uuesti defineerida. Rasked tundeid, mida aeg meie alateadvusest esile tirib, ei peaks vältima ega alla suruma – nad on tulnud, et minna.

Mida see elu meilt on nõudnud ning, millised on olnud need armuannid, mille osaliseks oleme saanud? Mida me oleme õppinud, mille võrra targemaks saanud?

Põhiküsimus seisneb selles, et me näeme endid ühel kindlal viisil. See, kes me aga tegelikult oleme ja millised on meie võimed, avastame elusõlmi harutades.