Väheseid asju saab mõõta ja see, mida mõõdetakse on suures pildis ebaoluline. Selleks, et meie eludes uus sünniks, tuleb meil lasta vabaks mõtted, mis meil eneste kohta on ning lubada tundmatus oma sisemusse toimetama.

Mineviku põhjuslikke seoseid tundmata ei mõista me oma tänast elu täiel määral. Oma mõistetamatust suurendame veel sellega, et läheneme oma elule inimlikest kategooriatest lähtuvalt, seda eriti siis kui ühiskonnas valitsevad hirm ja pinged.

Kas me võiks olla rahus ja rahul sellega mis on praegu?

Mida hullemaks läheb maailm meie ümber, seda enam peab meis sündima vooruslikkus, südamejõud, sest meie olemus ja teod ulatuvad vaimuilma välja.

Rahu sünnib meis siis, kui meie sisemised vastandpoolused, meie eneste lõvi ja tall saavad rahumeeli üksteise kõrval lebada.

Esimene sünd on füüsiline, teine psüühiline ning kolmandas avaldub meis vaim-ise.

Kõik avaldab mõju üksikindiviidile ja üksikindiviid avaldab mõju kõigele. On ekslik arvata, et asi on kelleski teises, see on alati meis eneses. Vabanemiseks tuleb teha tööd oma alateadvusega.

Kui inimene lõpetab läbi elu jooksmise ja laseb elul läbi enese voolata, avanevad ka teadmised ja tarkus, mis pärinevad inimese kõrgematelt ihuliikmetelt. Pinged ühiskonnas aga äratavad inimesi tõelisele elule.

Me omistame endi arenguvajadused, sisemised puudujäägid teistele inimestele, takistades nõnda ise omaenese arengut.

Me saame vastu võtta teist inimest olemuslikult. See ei tähenda aga automaatselt seda, et me peame aktsepteerima, oma nõusoleku andma inimese käitumisele. Nende kahe nähtuse vahele tuleb tõmmata selge piir.

Kõlab lihtsalt aga naine muutub mehe jaoks tervenduse allikaks kui ta on sisemise rahu seisundis, sest siis on tema väli tavapärasest teistsugune ning tema puudutus tervendav.

Me ei peaks vaatama tagasi, pigem tuleks meil ennast uuesti defineerida. Rasked tundeid, mida aeg meie alateadvusest esile tirib, ei peaks vältima ega alla suruma – nad on tulnud, et minna.

Tervendamine muudab inimesed taas selleks, kes nad algselt on olnud – omanäolisteks. See on tasakaalu kaotanud inimese jõudmine oma mõõdu juurde.

Ükski silmapilk ei toimuks, kui see poleks määratud selle poolt, kes määrab kõik. Selleks, et määratust kogeda, tuleb sukelduda määramatusse.

Vägivaldne inimene peegeldab alati kodukahjustust, mis ta on saanud varajases lapsepõlves. Sügavale tema hinge põhja on kinni jäänud ja juurdunud viha.

Kõik olemuslikud jõud, mis maailmas täna eksisteerivad, omavad teatud arengulist mõtet. Inimesel paraku, tuleb siiski ära tunda, milline jõud millise nähtuse taga on ning valida tõetunnetusest lähtuvalt oma tee.

Oluline on keskenduda oma teele ning mitte minna välisega kaasa. Tõuse nähtuste kohale, ära ole nende sees.

Mõnikord on tark oma projekti või eesmärgi poole rühkimine peatada kui sisemist "energiatoidet" ei ole. Teinekord, vastupidi, tuleb jätkata. Vastuse, mida teha, annab küps enesetunnetus.

Ükskõik mis ümberringi toimub, tuleb jätkata oma teed. Ootamatud olukorrad ei ole ootamatud meie hinge, vaid ainult meele-mõistuse jaoks.

Reeglina peetakse eneseteostuseks midagi, mis avaldub nähtavas maailmas – need on välised viljad. Inimene võib teostada ennast ka läbi seesmiste viljade kasvatamise.

Väljakutse on meid vormiv jõud, mis aitab meil ellu viia meie tõelisi eesmärke, isegi siis, kui tundub, et takistused viivad meid meie peateelt kõrvalteedele ekslema.

Parem enesetunne võib olla meil hetkede kaugusel, meil tuleb muuta viisi, kuidas me mingisugust olukorda või situatsiooni vaatame.

Lahendusi ei peaks inimene ootama väljastpoolt, uueks tuleb saada sisemiselt, ainult nõnda on võimalik isikliku elu kriis seljataha jätta.

Oleme varasemalt kirjutanud, et protsess, milles inimkond hetkel on, tähistab kollektiivse alateadvuse nähtavale tulekut, ja see ei pruugi olla meeldiv. See, kuidas inimesed sellega toime tulevad, sõltub nende vaimse arengu tasemest.

Selleks, et kõrgem inspiratsioon läbi meie voolama läheks, peame vabanema kontrollivajadusest ning kohtuma (tunnistama) oma sisemise ebaturvalisusega.

Surutis, mis viimased nädalaid inimesi on vorminud, kaotab oma jõu ja inimkond astub suurema hingeenergiaga sammu edasi.

Meil tuleb mõista, mille üle meil on meelevald ja mille üle mitte. Kui kogeme pettumust, ükskõik milles, siis oleme langenud illusioonidesse, tahame kontrollida seda, mis ei kuulu meie kontrolli alla.

Lähisuhe saab uue hingamise kui tullakse välja kaassõltuvusest teineteise osas. Ka kõiksugu nähtavatest ja nähtamatutest mugavustsoonidest on vaja välja tulla, iseenda sees ja oma elus.

Kui tegeleda sügavalt elumatemaatikaga, siis lihtsustades ja taandades, ükskõik millise inimesega on tegu, jõuame ühte konkreetsesse punkti – kogemusse, kus inimene on tundnud, et teda pole piisavalt armastatud.

Kõige õnnelikumatel inimestel ei ole tingimata kõigest kõige paremat, nad lihtsalt võtavad parima kõigest, mis nende teele satub.

Tee oma elu korda, see on igaühele jõukohane, ühteaegu nii õigus kui ka kohustus. Kõigepealt korrasta oma sisemaailm.

Vabandused, miks me midagi teha ei saa või ei suuda, hiilivad meie juurde vaikselt, märkamatult. Ükskõik kes sa oled, ükskõik kus sa oled, võta vastu tugev sisemine otsus ja astu oma vabandustest välja, sest su elul pole mitte sittagi viga.

Inimene peaks paaril korral aastal paastuma. Paastu suurim vaenlane on vaimne laiskus - inimesed on oma harjumuste orjad.

Tervis ei ole ühesuunaline tänav, kuhu sattudes ei saa ümber pöörata, tagasi sõita või äärmisel juhul tagurdada. See on alati kahesuunaline tee. Haiguslikest ebakõladest on võimalik välja tulla. Selleks aga tuleb ette võtta muutuste tee.

Kõige parem lakmustest mehe jaoks on lähisuhe – kuidas ja mil viisil ta selles olles käitub, näitab ära, kes ta tegelikult on.

Iga eluraskus kutsub meid iseenda ja oma elu osas sügavamalt järele mõtlema.

Kui inimene tunneb, et elul ei ole mitte mingit mõtet, siis ilmselgelt see inimene ei ole iseenda elule mõtet veel leidnud.