Sünni ja surma müsteerium

Sügis on hääbumine, ettevalmistus lõplikuks lahtilaskmiseks. Kõik, mida näeme  kosmilises ehk Suures plaanis, avaldub üksik indiviidi tasandil sügavalt isikliku hingekogemuse näol.


Surma fenomeni tunnetamine-kogemine äratab inimhinge elule. Kui inimestena püütakse vältida surma teemat, siis räägib see suutmatusest tunnistada kõige ajalise kaduvust hirmude tõttu sest ei olda ühenduses igavikulisega. Sellest ka tänapäevase meditsiini arengupüüd luua kunstlikult elu, pikendada seda siis kui inimene on tegelikult suremas aga ka lõpetada elu, kui see pole elukandja poolt (tema sisemisest ebakõlast, usaldamatusest, teadmatusest, suutmatusest tingitult) soovitud või kui elu ei ole ise veel oma loomulikkuses lõppenud, aga seda siiski tehakse. Inimene ei peaks võtma lävevalvuri rolli.

See peegeldab ülimat materialistlikku lähenemist elule ja surmale. Klammerdudes ajalise külge soovib tänapäevane inimene elada mugavuses ja turvalisuses, mis aga hiljemalt elupäevade lõpuks osutuvad selgeteks illusioonideks. Ka kõiksugu üleelamised, raskused, kaotused ning kannatused purustavad illusioone elu ja surma osas ning avavad inimhinge avaramale kõiksustajule, millest ta saab ammutada üleloomulikku jõudu, et liikuda ärkvel oleva vaimuga läbi sünni ja surma müsteeriumi.

Surm on elu lahutamatuks osaks ja see paneb igaühe paika tema õigele kohale. Ka iga kohtumõistja üle mõistetakse kohut tema elupäevade lõppedes vastavalt tema elatud elule ja hingepuhtusele. Surma ees oleme me kõik võrdsed, siin ei loe meie maine positsioon, kinnistunud arusaamad, oma tahe ega miski muu. Iga meie liigutus (nii mõtetes, sõnades kui tegudes ja ka tegemata jätmistes) on jäädvustatud ja tõde ei ole võimalik varjata lõpuni välja. Püüdes seda siiski teha, paneb inimene ennast ise kannatama. Ainult tõe tunnistamine saab vabastada inimest raskest koormast, mis tema hinge rõhub. Sellest tulenebki see enneolematu kergus, mis tabab inimest, kes on saanud oma hinge puhtaks rääkida ning seda koos ehtsa, sügava kahetsusega.

Ainult inimene, kes ei ole kontaktis tõega iseendas, saab eksida elus selliselt, et lõpetab selle ise ükskõik millises etapis oma madalamast minast lähtudes. Hinge lahkumine kehast on sama püha kui hinge laskumine ainelisse maailma (kehastumine) ja kui inimene rikub oma egoistlikust arusaamast tulenevalt kosmilist sünni ja surma seaduspärasust, loob ta sellega enesele ja kogu maailmale kannatust. Oskus elu hoida ja austada kasvab inimhinge süvenedes.

Varem või hiljem saabub päev, mil tuleb meil kõigest maisest lahti lasta ja seda ka inimestel, kes on kõikvõimalike meetoditega püüdnud tagada enesele maist heaolu. Mida enam on inimene samastunud ajalise ja ainelisega, seda valulisem on see vältimatu lahti laskmise protsess. Selleks, et võimalikult puhta hingega lasta lahti kõigest ajalisest, tuleb meil tõeliselt tunnetada ja mõtiskleda selle üle,  kuidas me oma elu elame, mida ja milleks teeme ning tegemata jätame. Oma vigade, eksimuste, suutmatuste, teadmatuse ja ebapuhtuse tunnistamine on siinkohal paratamatu töö, mis eneses teha tuleb. Teadvustades seda seisundit, kuidas oled häälestunud teiste osas, avastad omaenese varjukülgi, mis tahavad teadlikkuse valguse kätte tulles muunduda, et me enestes taas vaid valgust ja puhtust kannaksime ja tervikuks saaksime.

Eelmine
Kes kontrollib kontrollijaid ?
Järgmine
Vajame tõelisust, et elus edasi liikuda

Lisa kommentaar

Email again: