Kes tahavad maailma paremaks muuta, ei soovi enesega tegeleda

Näilise, nähtava maailma ainus eesmärk on viidata meie sisemaastiku kujunditele ja sellele, kui palju seal ruumi on, muud otstarvet kõigel "seal väljas" ei ole.
Füüsiline maailm on ja jääb alati ebatäiuslikuks. Küsimus on lihtsalt selles, kas ja kui palju mahub meie sisemaastikule seda ebatäiuslikkust ära. Mida rohkem mahub, seda suuremas harmoonias on inimene ümbritseva eluga, seda laiemalt haarab ta elu kui tervikut, seda vähem tekitab kõik teda ümbritsev ebakõlasid temas eneses, seda enam on inimene "üles tõusnud". Viimane ei tähenda muud, kui inimene elab oma elu "ülemises kambris". Ülemine kamber on avar ruum, kus kõike ümbritsevat kogetakse ja nähakse teistsugusena kui "alumisest kambrist" vaadatuna. "Ülemises kambris" muutuvad kannatused õnnistuseks, probleemid arenguimpulssideks, elu ebatäiuslikkus täiuseks. Jõuab kohale, et maailm enese ümber muutub siis, kui meie sisemuses on ruum avardunud nõnda suureks, et füüsilise maailma kujundid ei pane hõõrduma omavahel meie sisemuse erinevaid osi.
See ongi vaimne meisterlikkus.
Võib kõlada kummaliselt, kuid selleks, et sisemine ruum muutuks suureks, toimub enne ruumi kitsenemine, kujundite hõõrdumine. See võib olla hingemattev, ängistav, väljapääsmatu olukord, situatsioon, kus inimene "katsutakse läbi". Üks ja seesama arengu toimimise mudel, kus avardumisele eelneb kokkutõmme, on töös kõikjal alates lähisuhtest lõpetades kosmiliste tsüklitega.
Nii jõuamegi olukorda, kus avaramast ruumist vaadates mahub meisse rohkem ära, tuleme paremini toime välise maailma oludega lihtsalt seetõttu, et meisse mahub kõik see, millega kokku puutume, ära.


14. mail kell 11 toimub Eluring Terapeutikumis loeng-praktika "Esivanemate mustrid suhetes". Vaata pikemalt SIIT.
Eelmine
Elu ei kulge inimliku kategooria alusel
Järgmine
Naine püüdleb rahu, mees vabaduse poole

Lisa kommentaar

Email again: