Keha kui alateadvuse ja tegelikkuse peegel

Ligi aasta aega tagasi tehtud audios kirjeldasime maailmas toimuvat kui alateadlike hirmude pinnale kerkimist, olukorda, mis surub inimeses välja selle, mis peidus on. Esile tuleb see, mis kehalisel tasandil kogu aeg olemas on olnud.

Me võime teadvustatult väita ja kogeda, et hirm ei valitse meie üle. Osaliselt on see tõene, samas on meil teadvustamata sügavaid osi, mis alles ootavad avastamist. Vabadusse jõutakse läbi seesmiste hirmude vabastamise. Inimene võib ju väita, et ta ei koge hirme, ometi räägib tema keha temast enesest midagi muud. Keha on kui alateadvuse ja tegelikkuse peegel. Kui sõnades ja mõtetes me ei soovi, ei julge enesele midagi tunnistada, ja vääname omi mõtteid ja tundmusi (ikka hirmude tõttu), siis keha kaudu meil ei ole võimalik neid mõtteid ja tundmusi väänata, ilustada, ignoreerida. Meie keha saab haige olla seepärast, et meis elavad haiged pildid, ebakõlad ehk me ignoreerime mõnda aspekti tõe tervikust.

Seal, kus puudub tõde, elab illusioon. Viimane on miski, millele inimesed ärkavad, toimub sisemine taipamine. Praegu ongi üks suur illusioonide purunemise aeg. Mitte kõik ei ole olnud nii, nagu inimesed on arvanud selle olevat.

Võib ka öelda, et praegu on psühhosomaatika tundmaõppimise aeg. Kui mõtlemine ja selle keerdkäigud on inimeste jaoks selged, siis tunnete tasand, selle mõju meie psüühikale ja füüsisele alles leiab masside poolt avastamist. Emotsionaalkeha tasakaalutused on inimeste jaoks suur tööpõld, kus korda ja tasakaalu leida. Rahu on kõige suurem vara, mida inimene saab eneses kultiveerida, enesele lubada sõltumata sellest, mis tema ümber toimub. Kes seda suudab, on meister.


22. mail toimub Katku Kojas Kesk-Eestis naise ja mehe metafüüsika loeng-praktika. Registreerimine avatud elli@kaksikleek.ee

Eelmine
Tingimusetus saab olla vaid olemuslikul tasandil
Järgmine
Et uuesti sündida, peab vana meis surema

Lisa kommentaar

Email again: