Isa puudumise asjaolul on omad tagajärjed

Tagajärjed ilmutavad ennast juba teismeeas.

On inimesi, kes on kaotanud isa väga varakult ja neil ei ole isast mingitki mälestust. Isa on kas surnud või on ta oma lapse hüljanud. On ka neid isasid, kes ei tunnista oma lapse olemasolu, mittesoovitud laps nii-öelda unustatakse elades oma elu edasi, võtmata lapsevanema rolli oma lapse osas. Kui inimesel ei ole isast mingit mälestust, on tulemuseks teatud tüüpi abitus, mida ta kogeb iseendas.

Isatu lapse sündroom vaevab ka neid inimesi, kes on küll isaga koos elades üles kasvanud, aga keda isa on tugevalt tõrjunud või lihtsalt lapse vastu huvi mitte tundnud (vanemate ükskõiksus mõjub lastele äärmiselt koormavalt). Sellisel isal võib olla mujal veel kooselu teise naisega või ta on ühiskondlikult aktiivne ja edukas inimene, kes on täielikult pühendunud tööle.
Kui poeg on pidanud kasvama ilma isata – temapoolse eeskuju ja mõjutusteta, on määrava tähtsusega kokkupuuted vanaisaga, ema vennaga või mõne teise sõprusringkonda kuuluva täiskasvanud mehega, et hiljem suuta omandada täiskasvanud mehe eluviis. Eriti oluliseks muutub see siis, kui isatu laps ise lapsevanemaks saab.

See, mida me enestes kanname, hakkab avalduma teismeeas, inimesed on küll erinevad, aga valdavalt toimub see kusagil 14. eluaasta juures. See on aeg, kui inimesel muutuvad tema peenkehad, justnagu riided vahetatakse välja. Lapsed, kellel on olnud tervislikult probleemne lapsepõlv, võivad just selles vanuses saada leevenduse osaliseks ning nad murravad enesele teadmata välja haiguslikest sidemetest. See on aeg, kus hakkab tulema nähtavale see, mida me sisaldame.

Tasakaalutused suhetes on meie enese tasakaalutus, küll mitte teadlik, vaid see on kirjutatud meie isiklikule "sihverplaadile". Kui algne põhjus jääb muutmata, ei ole tolku asjade näilisest ümberkorraldamisest.

Energiainformatiivselt puudub isata inimesel seljatagune, see on justkui pildiraam aga ilma pildita. Kusjuures, võib täheldada, et turvatunde ja soojuse puudumine lapsepõlves avaldub täiseas külmakartlikkuse/külmatundena ehk rahvakeeli on sellel inimesel pidevalt külm kontides. Seal elab lapsepõlves kogetud külmus. Kõigel on seos. Vaja on lihtsalt otsad omavahel kokku viia, mõista.

Kõigega, millega inimene kokku puutub, on tal seos – ühine/sarnane informatiivne ühik. Näiteks töökeskkonnas, isegi siis, kui ümbritsevad inimesed tunduvad täiesti teistsugused, erinevate väärtushinnangutega, omatakse siiski kõigiga ühist osa. Me ei tee mitte tööd, vaid õpime töö kaudu enesest aru saama. Sama lugu on tegelikult meie kõrgema kutsumusega – see on ühtlasi meie ülesanne aga ka midagi, mille kaudu õpime. Võib öelda, et inimene täidab alati oma kõrgemat eesmärki, ka siis kui ta on oma eluga ühel või teisel moel umbsõlmes.


Isata laste 6 ilmingut:

Raske öelda ei, seada piire, jääda enesele kindlaks

Sõltuvustesse takerdumine

Meestel alateadlik viha ema/naiste suhtes

Naistel usalduse küsimused (mis tegelikult väljendub väljakutsuvas käitumises)

Raskendatud eneseteostus – raskuse tunne elus, suur kulumise hind

Tasakaalutused suhetes – otsime partneris alateadlikult isa/ema printsiipi



13. märtsil toimub praktiline muutuste töötuba - Elamise metafüüsika



Eelmine
Viiruse trummipõrin vaibub, energiaküsimused tõusevad esile
Järgmine
Ema hoiakud kujundavad lapse sisemaailma

Lisa kommentaar

Email again: