Hukutav emaarmastus ehk millal inimene ennast teostada ei suuda
Ebaterve seotus vanematega põhjustab tihti kriise inimestes endis, nende abieludes ja eneseteostuses. See toimub siis, kui vanemad sekkuvad oma laste eludesse kas otse või läbi lastelaste eirates reegleid ja elurütmi, mille iga pere vanemad ise on paika pannud.
Paljud ei tunne end
suhetes vanematega vabalt. Kohtudes täiskasvanuna oma vanematega, võtavad
inimesed automaatselt (teadvustamata) nende suhtes konkreetse rolli – rolli,
milles on oldud lapsepõlvest saati. Psüühiliselt küps inimene on saanud
iseendaks ja säilitab oma näo ka vanematega suheldes. Üks psüühilise küpsuse
takistaja on süütunne vanemate osas. Kui inimene soovib realiseerida oma
saatust tuleb süütundest vabaneda.
Kui mees
helistab oma emale, et arutada probleeme temaga, selle asemel, et teha seda oma
naisega, siis pole ikka veel läbi lõigatud nabanöör, mis seob neid emaga. Ja
vastupidi naise puhul. Kui sellise mehe kõrval
üldse naine on või naise kõrval mees, on see ime, sest tavaliselt on ema oma
pojakese elus selle koha nähtamatult hõivanud või on isa täitmas tütre jaoks
mehe ülesandeid.
Põhjus, miks emad-isad oma poegade-tütarde eludesse sekkuvad, peitub selles, et nende oma suhe ei ole nende jaoks piisavalt rahuldust pakkuv.
Elu vaadeldes näeme, et väga tihti puudub sellise ema kõrval mees või on see mees pehme loomuga, kes täidab rahulikult naise otsuseid. Selline mees püüab vältida vaidlusi, et hoida perekonnas häid suhteid. Selliselt ei saa isast pojale autoriteeti. Suure tõenäosusega võtab poeg isalt selle hoiaku üle ja kõik kordub. Vastupidisel juhul täidab tütar isa kõrval naise rolli ning nõnda on ka tütre elu keeruline, sest ükski mees ei saa tema ellu tulla, kuna isa on mehe koha endale võtnud.
Sellised
tasakaalutused kerkivad esile suguvõsa sügavikest ja antakse edasi järgmistele
põlvkondadele. Kui poisslaps sirgus perekonnas, kus tähtsamaid probleeme
lahendas alati sihikindel ja tahtejõuline naine või ta on täiskasvanuna liialt
kiindunud oma emasse, siis mõjuvad need asjaolud ta elule laastavalt. Sama
toimub siis, kui ema sekkub poja ellu, püüdes seda kontrollida ning kui poeg hakkab
emast eemale hoidma, siis ema haigestub, et kutsuda esile haletsust ja seeläbi
siduda lapsi enda külge. Eneseteostus läbi laste, omanditunne ja egoism on
hävituslikud jõud, mida targad lapsevanemad endale ei luba.
Naised, kes
sünnitavad lapse „enda jaoks" astudes mehega kontakti ainult lapse
saamiseks, muudavad selle lapse saatuse keeruliseks. Sellised lapsed on tihti
ka haiged. Lapse tervis ja võimekus end realiseerida täiskasvanuna on seeläbi
raskendatud. Kui naine ja mees armastavad teineteist, siis nende lapsed elavad õnnelikult.
Kui naine suhtub oma pojasse alateadlikult kui mehe asendajasse peres, siis ei
saa selles pojas avaneda mehelikud omadused. Kui isa suhtub oma tütresse kui
naise asendusse, ei avane tütres naiselikud omadused. Tulemuseks on naiselikud
mehed ja mehelikud naised.
Kui emapojad ei suuda oma frustratsiooni vaka all hoida, püüavad nad oma elus läbi agressiivsuse (ka armastava ema vastu) tõestada end mehena. Naine, kes seab lapsed oma mehest ettepoole, pole avanud veel oma naiselikkust. Naine, kes tõeliselt tahab oma lapsi elus aidata, kannab ja kasvatab hinges andestust, armastust (eks)mehe vastu, kellest nende poeg või tütar tuleb. Kui naine kannab endas raskeid ja negatiivseid tundeid selle mehe suhtes, kellega tal lapsed on, siis kannatab ta ise ja paneb kannatama ka lapsed. Kui naine ei ole suhtes (ei suuda suhteid luua), tuleb tal lahendada eneses peituvad probleemid ja arendada naiselikkust, et jõuda suhtesadamasse.
Lisa kommentaar