Hukutav emaarmastus ehk millal inimene ennast teostada ei suuda

Paljud ei tunne end suhetes vanematega vabalt. Kohtudes täiskasvanuna oma vanematega, võtavad inimesed automaatselt (teadvustamata) nende suhtes konkreetse rolli – rolli, milles on oldud lapsepõlvest saati. Psüühiliselt küps inimene on saanud iseendaks ja säilitab oma näo ka vanematega suheldes. Üks psüühilise küpsuse takistaja on süütunne vanemate osas. Kui inimene soovib realiseerida oma saatust tuleb süütundest vabaneda.

Kui mees helistab oma emale, et arutada probleeme temaga, selle asemel, et teha seda oma naisega, siis pole ikka veel läbi lõigatud nabanöör, mis seob neid emaga. Ja vastupidi naise puhul. Kui sellise mehe kõrval üldse naine on või naise kõrval mees, on see ime, sest tavaliselt on ema oma pojakese elus selle koha nähtamatult hõivanud või on isa täitmas tütre jaoks mehe ülesandeid.

Põhjus, miks emad-isad oma poegade-tütarde eludesse sekkuvad, peitub selles, et nende oma suhe ei ole nende jaoks piisavalt rahuldust pakkuv.

Elu vaadeldes näeme, et väga tihti puudub sellise ema kõrval mees või on see mees pehme loomuga, kes täidab rahulikult naise otsuseid. Selline mees püüab vältida vaidlusi, et hoida perekonnas häid suhteid. Selliselt ei saa isast pojale autoriteeti. Suure tõenäosusega võtab poeg isalt selle hoiaku üle ja kõik kordub. Vastupidisel juhul täidab tütar isa kõrval naise rolli ning nõnda on ka tütre elu keeruline, sest ükski mees ei saa tema ellu tulla, kuna isa on mehe koha endale võtnud.

Sellised tasakaalutused kerkivad esile suguvõsa sügavikest ja antakse edasi järgmistele põlvkondadele. Kui poisslaps sirgus perekonnas, kus tähtsamaid probleeme lahendas alati sihikindel ja tahtejõuline naine või ta on täiskasvanuna liialt kiindunud oma emasse, siis mõjuvad need asjaolud ta elule laastavalt. Sama toimub siis, kui ema sekkub poja ellu, püüdes seda kontrollida ning kui poeg hakkab emast eemale hoidma, siis ema haigestub, et kutsuda esile haletsust ja seeläbi siduda lapsi enda külge. Eneseteostus läbi laste, omanditunne ja egoism on hävituslikud jõud, mida targad lapsevanemad endale ei luba.

Naised, kes sünnitavad lapse „enda jaoks" astudes mehega kontakti ainult lapse saamiseks, muudavad selle lapse saatuse keeruliseks. Sellised lapsed on tihti ka haiged. Lapse tervis ja võimekus end realiseerida täiskasvanuna on seeläbi raskendatud. Kui naine ja mees armastavad teineteist, siis nende lapsed elavad õnnelikult. Kui naine suhtub oma pojasse alateadlikult kui mehe asendajasse peres, siis ei saa selles pojas avaneda mehelikud omadused. Kui isa suhtub oma tütresse kui naise asendusse, ei avane tütres naiselikud omadused. Tulemuseks on naiselikud mehed ja mehelikud naised.

Kui emapojad ei suuda oma frustratsiooni vaka all hoida, püüavad nad oma elus läbi agressiivsuse (ka armastava ema vastu) tõestada end mehena. Naine, kes seab lapsed oma mehest ettepoole, pole avanud veel oma naiselikkust. Naine, kes tõeliselt tahab oma lapsi elus aidata, kannab ja kasvatab hinges andestust, armastust (eks)mehe vastu, kellest nende poeg või tütar tuleb. Kui naine kannab endas raskeid ja negatiivseid tundeid selle mehe suhtes, kellega tal lapsed on, siis kannatab ta ise ja paneb kannatama ka lapsed. Kui naine ei ole suhtes (ei suuda suhteid luua), tuleb tal lahendada eneses peituvad probleemid ja arendada naiselikkust, et jõuda suhtesadamasse.