Armastatud inimese surm

Olles kaotanud armastatud inimese, satume suuri väljakutseid nõudvasse olukorda igal olemise tasandil. Kahe inimese suhe on loonud ühise maailma, mis endisel viisil on nüüd lõppenud, kehaline koosolemine ei ole enam võimalik.


Sellisel kujul, surelikena peame olema valmis kaotusteks, hüvastijätmisteks, valukogemusteks ja seejärel taas enese avamiseks. Seda aitab meil inimlikul tasandil teha lein. Leinamine mõjub tervendavalt ja kutsub esile muutuse, mida surma asjaolu, kõik kaduv, meilt nõuab. Maha surutud või ärahoitud lein viib inimese ajapikku üha sügavamasse depressiooni, kus kogetakse kõike tühisena, iseennast väärtusetuna ja tulevikku lootusetuna. Leinaprotsessi vältimine takistab inimese arengut. Kaotus tuleb elada lõpuni välja. Lein on meie hingetervisele elulise tähtsusega.

Surmaga kohtumine näitab meile alati seda, mida seni olime endastmõistetavaks pidanud ja sunnib meid muutuma, kas tahame seda või mitte. See hingeelamus sunnib meid looma uut vahekorda maailmaga. Mida paremini me kohaneme uutes rollides, mida elu meilt nõuab, seda paremini näeme, milliseid inimomadusi endis arendada suudame. On valuline lasta lahti inimesest, kes on meile palju tähendanud ja isegi kui meile näib, et sureme osaliselt koos armastatuga, siis selles kaotuses peitub sügavam võimalus ennast leida. Selleks tuleb kaotuse olemust täielikult mõista.

Lähedase inimese kaotus on suur kogemus ja tihti vajatakse selles usalduslikku abi ka väljastpoolt. Ravimid võivad aidata inimesel rahulik olla ja õhtuti näiteks unehäirete puhul magama jääda, kuid ei lahenda probleemi.

Armastus ei tunne piire ning läbib elu ning surma vahelise näilisuse, loori. Hingeliselt, vaimselt kogeme katkematut ühtsust. Surm annab armastusele igavikulise tähenduse.

Eelmine
Süstida või mitte?
Järgmine
Süstida või mitte ? 2.osa

Lisa kommentaar

Email again: