Vabadus tekib haavade paranemisel

Me otsime finantsvabadust, väljendusvabadust, vabadust suhetes või suhtes, vabadust oma mõtetes ja ideoloogiates, seksuaalvabadust jne. Mitte ükski väline aspekt meile seda tegelikult ei anna, parimal juhul on see vaid kerge palsam hingele.


Meie mõistus trikitab, ta ütleb meile, et kui me saame selle, jõuame kindlasse kohta, saavutame kindla positsiooni, rikkuse vms, siis on lihtsam, kergem, turvalisem jne. See näiline lihtsus, kergus, turvalisus möödub täpselt samamoodi nagu päev asendub ööga.

Niikaua kui vabadus toetub välisele, on see näiline. Vabadus pole see, kui inimene lubab endale käituda nagu heaks arvab või lubab enesele rohkem kui teised. Tarkuse teed on alati tasased.

Vabadus on hingelisuse kvaliteet inimeses, mis kasvab järk-järgult, me ei vabane mõne inimese või olukorra mõjul. Inimene või olukord võib meis avada küll mõne uue aspekti, aga vabadust (või õnne) see meie õuele ei too.

Meie haavad on need, mis ei lase tegelikult vabadust kogeda – me oleme oma haavade keskel isendas vangis. Me oleme oma kannatuste allikas. Kui seda inimesele vastuvõtul öelda, siis valdavalt nad seda ei usu. Ikka on kusagil keegi, kes milleski süüdi on, ikka on nii, et miski väline häirib ja tekitab ebamugavust. Meil on soov elujõge ikka ja jälle omatahtsi voolama panna – see ongi meie peamine kannatuste allikas. Äng, närvilisus ja närvihaigused on tänapäeva fenomen, mille algpõhjuseks on materiaalne mõtlemine – elame katkiste hingedega paljude asjade keskel. Kui inimesel kaob usk iseendasse, peab teda edasi kandma usk kõrgemasse jõusse.

Eelmine
Paast kui vaimse arengu kiirendaja
Järgmine
Sügavus sünnib koos kaduvuse vastuvõtmisega

Lisa kommentaar

Email again: