Inimene peaks paaril korral aastal paastuma. Paastu suurim vaenlane on vaimne laiskus - inimesed on oma harjumuste orjad.

Tervis ei ole ühesuunaline tänav, kuhu sattudes ei saa ümber pöörata, tagasi sõita või äärmisel juhul tagurdada. See on alati kahesuunaline tee. Haiguslikest ebakõladest on võimalik välja tulla. Selleks aga tuleb ette võtta muutuste tee.

Praegusel ajal painab ja kurnab inimesi kõige enam tüdimus. Tüdinud ollakse sellest elust sellisena nagu see olnud on.

Kui inimesed vaid aru saaksid, et neil ei tule ega ole mitte midagi karta, siis see ongi see koht, kus õiglus hakkab sündima. Tegelikkus saab ilmsiks ja kõik on läbinähtav.

Kõige parem lakmustest mehe jaoks on lähisuhe – kuidas ja mil viisil ta selles olles käitub, näitab ära, kes ta tegelikult on.

Meil kõigil on omad püüdlused olgu nendeks siis seesmised (eesmärgiks konkreetne seisund, ühendatus tervikuga) või välimised (sobiv eneseteostus, raha, suhe, positsioon jms).

Pühendumine on arengu eeldus. Kui inimene ei suuda või ei taha pühenduda, ei suuda või ei taha ta areneda.