New Age ja uue ajastu lapsed

Palju on räägitud kasvatus ja lapsevanemaks olemise maailmas uuest ajast ja teistsugustest lastest, et too uus põlvkond on kuidagi erilisem kui eelmised, et nad vajavad teistmoodi lähenemist jms. Vaimsuse pohmeluses unustatakse aga tihti ära, et laps ja inimene areneb kindlate seaduspärasuste alusel, kus igal trepiastmel on oma eesmärk ja mõte ning neid vahele jätta pole kuigi tark mõte, kuigi ahvatlus võib olla.


Alustuseks mõned üldisemad printsiibid:

  • Igal ajastul on omad plussid ja miinused, eelnevaga võrreldes ainulaadsed võimalused ja väljakutsed - seega iga põlvkond on eriline

  • Igal põlvkonnal on omad kollektiivsed ja isiklikud väljakutsed ning nende lahendamiseks vajalikud potentsiaalid

  • Sõltumata ajastust, allub inimese areng teatud kindlatele reeglitele, mille eiramine ei ole mõistlik

  • Lapse ja inimese arengu loomulik keskkond on looduskeskkond/maakeskkond

  • Hunnik lapse kasvatamiest rääkivaid raamatuid poelettidel annab tunnistust sellest, et inimesed on minetanud võime last intuitiivselt kasvatada

  • Üks osa loomulikust protsessist on vaimumaailma unustamine, sellest eemaldumine, et hiljem naasta

  • Kasvatatav on alati kasvataja vastu

Lapsevanema esmane ülesanne ei ole mitte last vaimus hoida, vaid aidata tal tulla lihasse ja luusse ning läbi selle aidata tal läbi oma eeskuju saada siin maailmas loojaks. Lapsel on vajalik tunda selle maailma mustreid, ta vajab AUTORITEETI, kedagi, kes on tema ülene, kes otsustab, vastutab. Ta vajab kedagi, kes teda piirab, et nende piiride sees turvaliselt areneda ja hilisemas eas kujundada välja juba iseseisev maailmavaade. Lapsel, kes pole kogenud piire ega piiratust, ei kujune välja oma MINA-PILTI ehk maailmavaadet ehk ta ei tea täiskasvanuna, kes ta on ja mida ta vajab. Ta on aldis looma lähi- ja kaassõltuvuslikke suhteid, tal on raske öelda "Ei" ja läbi selle austada ennast, sest ta pole lapsepõlves kohanud endast lugupidavat täiskasvanut. Kui kusagile öeldakse "Ei", siis millelegi öeldakse automaatselt "Jah". "Ei" on inimese enesesõbralikkuse katalüsaator.

Piiride küsimus on AUTORITEEDI küsimus ning tänasel päeval kiputakse seda segi ajama AUTORITAARSUSEGA (laps räägib siis kui kana pissib). Üheks piiri komponendiks on näiteks kindel (PÄEVA)RÜTM. See on sama oluline kui õhk mida hingata ja vesi mida juua. Intuitiivse kasvatuse alla kuulub laste mittekaasamine täiskasvanute arutellu, sest see koormab lapse psüühikat. Mida rohkem koormata psüühikat teemadega/tegevustega, mis pole eakohased, seda aeglasemalt psüühiline küpsemine toimub. Nii jõuame kergesti solvujate, raskustele kergesti alistuvasse ühiskonda – indiviidini, kes isegi ei proovi näiteks lähisuhtesse minemist, sest selle väljakutsega ei tulda toime. Suhteprobleeme ei saa lahendada ilma et toimuksid muutused inimese psüühilises küpsuses.

Enne 14-aastaseks saamist ei tasu lapselt oodata, et ta võtab näiteks toanurgast pilli ja hakkaks sellel mängima, teda tuleb sinna suunata (ehk seada piire muule). Samamoodi ei maksa eeldada, et enne mainitud vanust kujuneks välja suutlikkus reguleerida iseseisvalt oma digiseadmete kasutust. Enne mainitud vanust on piirideta lapsed SÜGAVSÕLTUVUSLIKUD. Kui ei ole piire, ei arene ka TAHE.

Paljud "vaimsed" lapsevanemad peidavad oma saamatuse lastega toime tulemisel vaimsuse taha, väänates nõnda ebanormaalsuse normiks. Räägitakse väekaks saamisest ja väes elamisest, kuid laste suhtes ollakse jõuetud. See on tegelik inimese vaimsuse katalüsaator. Sama kehtib lähisuhete puhul – ei saa küll üldistada ja iga suhe on eriline, aga "vaimsed" inimesed põhjendavad sageli oma lähisuhte purunemist "kiire isikliku arenguga", tegelikkuses aga ollakse psüühiliselt ebaküpsed ehk ei tulda enese ja ümbritsevaga toime.

Järgmine
Kellele kuulub sinu tervis ?

Lisa kommentaar

Email again: