Sildid:

Muutust on vaja hingest tahta

Et sünniks muutus, peab kõigepealt sündima rahu.

Iga inimene vajab regulaarselt aega, mil ta ei tee mitte midagi vaid lihtsalt on. Meelelises maailmas ringi joostes võib eksida ja unustada, mida üldse tähendab iseendaga kontaktis olemine. Elu harjutab meid maast madalast oma sisemisest maailmast mööda vaatama kuni see muutub harjumuseks – hakkame vältima vaikust ja kardame üksi olla või üksi jääda. Elame vältimises ehk konfliktset elu (nii sees kui väljas).

Konflikt on haigus, mis kõigepealt elab inimese psüühikas ja seejärel, kui inimene seda ignoreerib või ei pane tähele, ka lihas.

Kui inimene soovib terveneda, tuleb tal kõigepealt "kaineneda". See on oma osa tunnistamine olukorras. Mida me väldime ja kardame? Mis on meie jaoks raske teha või tunnistada? Kellele ja mida sa soovid tõestada?

Seda, mis on meil kõige raskem teha, tulebki teha kui taotlus on terveneda. Tõde ei tee meid pelgalt vabaks, vaid ka terveks. Vastasel korral kõik süveneb. Põhjustega tegelenud inimene allub ka igasugusele ravile palju paremini kui inimene, kes ei tunnista oma osa avaldunud olukorras - selline inimene on elu, olukorra ja kõikide teiste suhtes alati ohver.
Et tulla ohvrirollist välja, vajab inimene alustuseks rahu, sest viimane on selguse ja lihtsuse eeldus. Meie ülesanne on selle eest hoolt kanda ning võtta endale need hetked, muidu võime heidelda vales lahingus valede eesmärkide nimel.
On üsna tavapärane, et elame ebakõlas juba lapsepõlvest saadik ning täisksvanuna on üpris keeruline leida üles oma tõeline mina, sest oleme oma esivanemate vaimsest pärandist niivõrd läbi imbunud pidades mingeid vaatenurki, kontseptsioone, hoiakuid iseendi omadeks. Õnneks on kõik see, nagu pärilikud haigusedki, informatsiooni ülekanne, mida on võimalik lahti harutada, et toimuks tervenemine. Muutused võivad sündida väga kiirelt.
Kui su elus on asjad kiiva kiskunud, siis ilmselgelt pole sa iseenda saatust veel elama hakanud, sa oled kogenud oma esivanemate elamata elusid ja lahendanud nende lahendamata õppetükke. See on karmaline elu, kus ikka ja jälle on meetünnis tõrvatilku rohkem kui mett ennast. Ja selle kõrval, päris lähedal, on inimese kõrgem saatus, tema peatee. Muutust on vaja sügavalt tahta, siis toimub ka pööre kõrvalteelt peateele.


Eelmine
Kristus kui müstiline tõsiasi
Järgmine
Millal saab mehest mees?

Lisa kommentaar

Email again: