Kristus kui müstiline tõsiasi

Selgelt nägev silm võib kinnitada, et Kristus oli ajalooliselt eksisteerinud isik, kes tõepoolest sooritas tegusid, mida saab liigitada müstika valdkonda.


Kes ta oli, miks ta oli ja mis mõte on temaga seotud tähtpäevadel ja tehtavatel rituaalidel tänapäeval? On see pelgalt kestma jäänud traditsioon, mille kõrgeim mõte on aja jooksul kaotsi läinud või inimese isiklik vaimse arengu teekond? 

Kristus sooritas imetegusid viimasel kolmel aastal oma elust. Enne seda oli ta samuti oma aja mõistes kaugele arenenud kõrgvaim, kuid siis juhtus midagi, mida võib nimetada müsteeriumiks. Kristus oli ja on väljavalitud, kelle jumalik saatus nägi ette just selliseid ülesandeid, mida ta täitis.

Kui inimene siia maailma sünnib, siis sünnihetkel fikseerub sünnikoha tähekonstellatsioon, seda on võimalik näha inimese energiteabeväljas. Inimene kannab reeglina seda tähtede konstellatsiooni terve elu enesega. Kristus sai aga ülenduse, kus viimasel kolmel eluaastal ei peegeldunud temast mitte sünnihetke tähekonstellatsioon, vaid piltlikult öeldes kogu taevalaotus ehk absoluut.

Tema sõnumiks, kui nii võib öelda, oli tegelikult tema elu ise – iga inimene peaks püüdlema kristusteadvuse poole (läbi armu ja isikliku initsiatiivi), jõudma maani, kus temas hakkavad järk-järgult avalduma ka üleloomulikud võimed, vaimse arengu kõrgeim kvaliteet.

Küsimus ei ole ainult üleloomuliku, Jumalinimese pelgas kummardamises, erinevates rituaalides, vaid seda tehes äratab inimene endas hingejõude, mis viivad teda üleloomulikkusele lähemale, kus mitte enam tema ise, vaid kõrgem temas, hakkab ümbritsevaga "tööd" tegema.

Rituaalide läbiviijad ei pruugi alati ise aru saada, milline mõju on nende tegevusel energiateabe tasandil, kuid selgelttundvale ja -nägevale silmale, on need mõjud tunda ja näha. Pelgalt ratsionaalse mõtlemise kaudu seda asja võtta ei saa.

Igavest elu on võimalik kogeda igalühel individuaalselt ja seda oma elu ajal või siis vähemalt püüelda selle poole, alustades just sealt, kus parajasti ollakse. Igavese elu kogemine on teisisõnu valgustumine, see on inimese seesmiste konfliktide kadumine, hingekooli viimase klassi lõpetamine kiitusega kõikides ainetes. See on kui mälukaotusest välja astumine, kus inimesele kõigepealt meenub tükkhaaval olemasoleva elu ülesanded ja eesmärgid ning sealt edasi meenuvad kildhaaval varasemad eksistentsid. See on seisund, kus algus ja lõpp kaovad ära. Selle protsessi käigus muutub inimese energeetika ehk tema kiirgus. Tema rakud hakkavad mahutama suuremal hulgal valgust. Sellel on mõjud ka inimese välimusele – selle inimese näojooned muutuvad, keha (ka kaalu mõttes) muutub, toimub nö inimese konfiguratsioon. See tähendab, et inimene muutub – tema väärtused, prioriteedid, harjumused kuni sõnavarani välja. See inimene astub suurema teadlikkusega kõrgemale astmele. See muutus võib tunduda eemalt vaatajale imekspandav ja ime see ju ongi. Püüdkem siis kõik ime poole. Uks on lahti.



Eelmine
Andestamine nõuab hingetarkust ja vaimujõudu
Järgmine
Muutust on vaja hingest tahta

Lisa kommentaar

Email again: