Emotsionaalse nälja põhjused ulatuvad lapsepõlve

Paljud on kindlasti kogenud hetki, kus tahket toitu ei vaja mitte meie keha, vaid emotsioonid meie sees on need, mis panevad meid sööma, eriti magusat. Selle käitumise juurpõhjused on sügavad ning ulatuvad otsapidi lapsepõlve.

Beebi, kes siia maailma sünnib, on palju targem, tundlikum ja võimekam kui ükski täsikasvanueas inimene. Põhjuseks on see, et beebi on säilitanud otseühenduse vaimuilmaga ning selle maailma värvad sulguvad inimese jaoks hetkel, kui tal tekib esimene mälupilt-mäletamine iseendast. Oluline etapp on ka hammaste lõikumine, mis tähistab inimhinge tugevat kinnitumist lihasse ja luusse, inimteadvus saab osaks materiaalsest maailmast.

Beebi registreerib täiskasvanute mõtteid, tundeid ning ta on ümbritsevast keskkonnast vägagi teadlik. Ta ei saa küll liikuda, kuid ta kasutab ümbritseva kompamiseks oma eeterkeha. Igapäevaelus teeme me täiskasvanuna sedasama, kuid me ei teadvusta seda, see on pigem alateadlik.

Kuna beebi energiaväli on väga haavatav, ei lähe tark inimene kunagi beebiga rahvarohketesse kohtadesse, veel vähem lennureisile. Miks seda tehakse, näitab lihtsalt inimese võõrandumist loomulikkusest, intuitiivne kasvatus on tehislikus elukeskkonnas lihtsalt kaduma läinud. Üpris loomulik on nähtus, kui beebi püsib pidevalt, vähemalt esimesel kolmel eluaastal, emale võimalikult lähedal, alguses kandelinas, hiljem lihtsalt seelikusabas. Talude ajastul oli see küsimus intuitiivselt lahendatud ning lapsed ka seeläbi palju tervemad kui tänapäeval – nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt.

On olnud perioode, näiteks nõukogude ajal, kus emad pidid minema tööle ning beebi jäeti koju magama. Pealtnäha võis isegi kõik hästi olla – ema tuli koju tagasi ning avastas, et beebi magab endiselt. Läks õnneks! Tegelikult ei läinud. Beebi lõi ebaturvalisuse tõttu kaitsestrateegia ehk jäi magama. Täna on see beebi täiskasvanu aga tema kaitsestrateegia ei ole tema seest kusagile kadunud, vaid see käivitub alati kui inimene kogeb elus ebaturvalisust – tuleb esile apaatsus ja minnalaskmine, teatud tüüpi olukordade alateadlik vältimine jne.

Teine oluline aspekt, mis meid täiskasvanuna mõjutab, ja mille juurpõhjused lapsepõlve ulatuvad, on asendustoidu kasutamine. Kui me oleksime pelgalt füüsilised olendid, siis poleks tõepoolest vahet, kas toita last rinnapiimaga või tehisliku beebitoiduga. Paraku on inimene energiateabeline olend ja on suur vahe, kas toita last emapiimaga või kunstpiimaseguga. Emapiim on algturvatunde vundamendiks, see on ühtlasi nii armastuse kui ka kaitse allikaks, mis loob inimese energiavälja teatud energeetilise mustri. Pudelist antav armastust ja turvatunnet ei loo. Seega tuleks last rinnaga toita kuni selle etapi loomuliku lõpuni. Ja seda, kui kaua laps midagi vajab, teab kõige paremini selle lapse ema. 

Inimene, kes ei ole lapsena saanud hingetoitu, jääb emotsionaalsesse nälga. Selle aseaineks on kõik (üle)magustatud söögid-joogid. Nende tarbimise kaudu vaigistatakse neid tühjasid anumaid, mis beebi ja lapseeas täitmata jäid. Kui vaatate enese ümber tänaseid lapsi ja noori, saate väga hästi aru, kus asuvad nende probleemide algpõhjused.










Eelmine
Naise ja mehe metafüüsika - eeros ja müstika
Järgmine
Tervita ebamugavust enda sees

Lisa kommentaar

Email again: