Eikusagile viiv spontaansus

Kindlasti on sinu kõrvu kostunud laused stiilis: "Olen väga spontaanne, olen kulgemises, vaatan, mida päev toob... Lähen vooluga kaasa ja olen põnevil, kuhu see küll mind viib...Ütlen kõigele jah ja lihtsalt kulgen ja kogen!" jne. Võiks ju öelda, et inimene, kes nõnda räägib, on midagi olulist enda seest üles leidnud, avastanud olemise väe saladuse või ta on hakanud elama südames vms. Kõlab ilusalt, kuid paraku pole see muud kui ajastu vaim, mitte ajatu tarkus.

Põhiline on hoopis ära tunda, mis on elus kõige tähtsam, aru saada miks sind siia maailma kutsutud on. Seega saab meie valikute aluskriteeriumiks olla midagi väga kindlat. See miski on inimese elu niivõrd läbiv, et sellega ei tehta ainsatki kompromissi, ka siis, kui see vundament enam moes ei ole või majanduslikult kasulik ei ole. See vundament on kui inimese põhiotsus. Sellest sündivatel valikutel ei ole grammigi kohta spontaansusel, see on teadmine, et just nii ja mitte teisiti. See on selgus. Ja selgus on alati tervendav. Inimene, kes on newagelikult spontaanne, on alles ennast otsiv inimene, kes ei tea, kes ta on ja mida vajab. See ei ole lõppjaam.

Vabadus ei ole mitte selles, et lastakse ennast kõigutada hetkeimpulsist, vaid selles, et seistakse vastu emotsionaalsele lainetamisele ega lasta end sellest vangistada. Ehk inimest ei peaks juhtima tema meeleseisund vaid põhiotsus. Vaid sellest saab sündida tõeline pühendumine. Tuleb mõista või siis selleni läbi sisekaemuse jõuda, et siin maailmas valitseb jumalik kord ja see kooskõla ehk kord peab valitsema ka inimese elus.

Eelmine
Tee seda, mida teha saad ja ära ülejäänu pärast muretse
Järgmine
Ole parem inimene

Lisa kommentaar

Email again: